"Ehk jutud sellest kuidas mina, reamees Süld, sõjaväes käisin ja pataljoni halvatuks sõitsin..."
Aga seda ja kõike muud huvitavat alles siis kui Sülla on reservis. Sinna pole kaua jäänud, kõigest 111 päeva (Oldud juba 214 rõõmurikast tiiru ümber Päikese).
Armastan oma tibu, puhkust, kana, päeva mil ma reservi saan ja muidugi kõige rohkem armastan ma, kallid lugejaid kes Te siin vahelduva eduga käite ja midagi lugeda loodate, iseennast! (, ^^) Haah! No tegelikult teid kah!
With One Love,
S.!
Friday, February 4, 2011
Friday, April 16, 2010
I'm a little doormat, I sit and stay. Let people use me every single day!
No Sir! Ma ei taha tegelikult kah Maltale normaalse inimese kombel ühtegi korda jõuda! Nõup! Äkää, seda küll mitte!
Mõtlesin selle üle kui kaval mees ma viimased 2 kuud olen ja ostsin meeletus koguses kuivaineid endale kaasa. Ca 3-4 kg eest Maggie kartulipulbri pakke on ikka PÄRIS palju kui mõelda sellele, et üks pakk kaalub 42g. Aga kuna ma olen, järelikult ma mõtlen! (Teoorias) - siis ei olnud ju tagasitulles vaja checked-baggage eest lisatasu hakata maksma ja saab ju kogu tavaari spordikotti suruda, sest Eestisse tulles ei kaalutud ega kontrollitud käsipagasi suurust ühtegi korda. 11 king size Tuplat, terve p*rsetäis kiirkartulipudru pakke, kohvi, 3 Milka suurt pähklitega shokolaadi, paar väiksemat Kalevi shoksi ja kärab küll. Kogu kaaluks lubatud 10kg asemel 17.8 kg. Nüüd tõmban pöidlaga nina rullnoka kombel ülesse ja ütlen :"Numaalne värk no!" Enivei, kuna liblikad kõhus säutsusid suurepärase idee üle saata osad asjad ikkagi pakiga, seda eriti sellepärast et odavlennufirmadel on lisakilo 20 poundi (!), siis minu pangakonto õnneks me otsustasime Eestist mõned asjad ikkagi pakiga saata. Lõppkokkuvõttes jäi spordikoti kaaluks umbes 12kg.
Peale lätlaste maale jõudmist asusime lennujaamas kontrolli läbima, aga enne turvaväravaid, oh seda rõõmu neid märgates, oli üks onu ja tädi, kelle kõrval oli maas, võta näpust, kaal. Viisakalt paluti kott panna minul ja Tiinal kaalu peale. 11.8kg on my tab! mille peale öeldi "Both of you need to loose 1kg, I don't care how!" Super! Läksime siis nurgataha ja hakkasime kottide sisu tühjendama. Fliis, 2 t-särki, maika selga ja las higistama hakkamine alata! Läpakalaadija püksi, Draakoni kommipakk järgi ja voilaa - oligi 9.95kg kogupagasi kaal.
Väravate juures passides hilines meie lend 3h ja Tiina mainis vahepeal "Nii tore, et me üksi ei ole!" Ja peab tõdema - see on täiesti tõsi. Nii mõnus ja rahulolev tunne tekib kui enda ümber saab näha inimesi, kel läheb paralleelselt sama s*tasti kui sinul.
Aga Londonisse jõudes ootas ees ca 20h tsill, mis iseenesest nii hull ei olnudki, sest lend hilines 3h, kivipõrandal tuli üllatavalt magus uni mis kestis 8h, ajasin kohvikus autoga inimesi alla (GTA'd mängisin) ja tuligi uuesti protsessi kordama hakata. Seekord enne lennukipeale minemist kotti kaaluma ei pidanud, küll aga pakkus rõõmu üks töötaja kes veendus, et käsipagas on ikka lubatud piirides. Litsusin aga koti kokku ja surusin (No tõesti, ma pidin seda suruma sinna!) kolmveerand kotist raamidesse ja küsisin rahulolevalt "Is it necessary to push it all the way in?", "No, it's okay!". Õnnelikult jõudsime Maltale ja lennujaamas nägime õppejõudu, kes meid San Gwann'i (Oota korraks! Kuidas me seda korralikult hääldasimegi? 'San Dšuann' mitte 'San Kvann' - kui algselt lugedes läks hääldus pussu, siis loe aga uuesti ja seekord õigesti!) ära viskas. Ja kuna taksosõit maksab 20 euri, siis iseenesest oli see temapoolne kena žest meie suhtes päris mainimisväärne kokkuhoid.
Mu eilne päev, see oli nii jube. No tõesti, väga halb päev oli! Kuna külmikus oli ainult 6 muna ja väsinud olekuga võipakk järgi, siis pidin poodi minema. Ostsin tavalisi asju nagu ikka ja loomulikult läksin ka liharetkele. Läksin esimesse poodi kust kalkunit tavaliselt ostan. Ei olnud! EI OLNUDKI KALKUNIT! Suurepärase maitsega SUUURED kalkunikoivad olid otsas. (Ma hakkasin kurvaks muutuma.) No okei, eelmine kord olid ka otsas, ostan siis uuesti 4 eurose poolteistkilo kaaluva lambaliha hautamiseks. Aga... seda ka ei olnud. Mis mõttes? (Muutusin veel rohkem kurvemaks.) Mõtlesin kõrgilt endamisi "Fain, ma ei osta siit üldse midagi, vaid lähen hoopis teise poodi!" ja läksingi oma esimesse poodi kust sai esimesed Malta kanakoivad ostetud (Teises postituses ma vist mainisin samuti nende suurust kui mu mälu mind petab.) ja ma ei suutnud uskuda - seal ka oli Kanaliha otsas. Kellele ja mida ma küll teinud olin? (See oli hetk kui ma surin emotsionaalselt.) Müügil olid ainult 2'te väsinud kärakat sisaldavad 600g kaaluvad väikesed kanakoiva pakid. Võrdluseks - tavaliselt kaalusid 2 koiba ca 1kg. Mul on haiglane tõmme (kana)liha vastu ja siis juhtub minuga niimoodi. Süda purustatud, peas kummitamas küsimus "Miks kaupmehed minule nii tegid? Mille eest?" ostsin 6 kanakoiba ja läksin koju kokkama.
Don't get me wrong! Kanaliha on muidugi kanaliha, aga see hetk mil ma teda hammustan, see rõõm mis mind tema mälumise ajal valdab, see teadmine kui kauaks mul jätkub ühiseid hetki lihast kubiseva koivaga koos olemiseks. Nukraks tegi teadmine, et kogu see aeg oli 200g võrra nüüdsest lühem, sest söömise ajal käib mul peast läbi ainult üks mõte :"Pleasure myself. Weep and repeat!"
Aga GMO või mitte, ise need kartulid küll pannil soojaks ei lähe!
I'M OUT ! (, ^^)
Mõtlesin selle üle kui kaval mees ma viimased 2 kuud olen ja ostsin meeletus koguses kuivaineid endale kaasa. Ca 3-4 kg eest Maggie kartulipulbri pakke on ikka PÄRIS palju kui mõelda sellele, et üks pakk kaalub 42g. Aga kuna ma olen, järelikult ma mõtlen! (Teoorias) - siis ei olnud ju tagasitulles vaja checked-baggage eest lisatasu hakata maksma ja saab ju kogu tavaari spordikotti suruda, sest Eestisse tulles ei kaalutud ega kontrollitud käsipagasi suurust ühtegi korda. 11 king size Tuplat, terve p*rsetäis kiirkartulipudru pakke, kohvi, 3 Milka suurt pähklitega shokolaadi, paar väiksemat Kalevi shoksi ja kärab küll. Kogu kaaluks lubatud 10kg asemel 17.8 kg. Nüüd tõmban pöidlaga nina rullnoka kombel ülesse ja ütlen :"Numaalne värk no!" Enivei, kuna liblikad kõhus säutsusid suurepärase idee üle saata osad asjad ikkagi pakiga, seda eriti sellepärast et odavlennufirmadel on lisakilo 20 poundi (!), siis minu pangakonto õnneks me otsustasime Eestist mõned asjad ikkagi pakiga saata. Lõppkokkuvõttes jäi spordikoti kaaluks umbes 12kg.
Peale lätlaste maale jõudmist asusime lennujaamas kontrolli läbima, aga enne turvaväravaid, oh seda rõõmu neid märgates, oli üks onu ja tädi, kelle kõrval oli maas, võta näpust, kaal. Viisakalt paluti kott panna minul ja Tiinal kaalu peale. 11.8kg on my tab! mille peale öeldi "Both of you need to loose 1kg, I don't care how!" Super! Läksime siis nurgataha ja hakkasime kottide sisu tühjendama. Fliis, 2 t-särki, maika selga ja las higistama hakkamine alata! Läpakalaadija püksi, Draakoni kommipakk järgi ja voilaa - oligi 9.95kg kogupagasi kaal.
Väravate juures passides hilines meie lend 3h ja Tiina mainis vahepeal "Nii tore, et me üksi ei ole!" Ja peab tõdema - see on täiesti tõsi. Nii mõnus ja rahulolev tunne tekib kui enda ümber saab näha inimesi, kel läheb paralleelselt sama s*tasti kui sinul.
Aga Londonisse jõudes ootas ees ca 20h tsill, mis iseenesest nii hull ei olnudki, sest lend hilines 3h, kivipõrandal tuli üllatavalt magus uni mis kestis 8h, ajasin kohvikus autoga inimesi alla (GTA'd mängisin) ja tuligi uuesti protsessi kordama hakata. Seekord enne lennukipeale minemist kotti kaaluma ei pidanud, küll aga pakkus rõõmu üks töötaja kes veendus, et käsipagas on ikka lubatud piirides. Litsusin aga koti kokku ja surusin (No tõesti, ma pidin seda suruma sinna!) kolmveerand kotist raamidesse ja küsisin rahulolevalt "Is it necessary to push it all the way in?", "No, it's okay!". Õnnelikult jõudsime Maltale ja lennujaamas nägime õppejõudu, kes meid San Gwann'i (Oota korraks! Kuidas me seda korralikult hääldasimegi? 'San Dšuann' mitte 'San Kvann' - kui algselt lugedes läks hääldus pussu, siis loe aga uuesti ja seekord õigesti!) ära viskas. Ja kuna taksosõit maksab 20 euri, siis iseenesest oli see temapoolne kena žest meie suhtes päris mainimisväärne kokkuhoid.
Mu eilne päev, see oli nii jube. No tõesti, väga halb päev oli! Kuna külmikus oli ainult 6 muna ja väsinud olekuga võipakk järgi, siis pidin poodi minema. Ostsin tavalisi asju nagu ikka ja loomulikult läksin ka liharetkele. Läksin esimesse poodi kust kalkunit tavaliselt ostan. Ei olnud! EI OLNUDKI KALKUNIT! Suurepärase maitsega SUUURED kalkunikoivad olid otsas. (Ma hakkasin kurvaks muutuma.) No okei, eelmine kord olid ka otsas, ostan siis uuesti 4 eurose poolteistkilo kaaluva lambaliha hautamiseks. Aga... seda ka ei olnud. Mis mõttes? (Muutusin veel rohkem kurvemaks.) Mõtlesin kõrgilt endamisi "Fain, ma ei osta siit üldse midagi, vaid lähen hoopis teise poodi!" ja läksingi oma esimesse poodi kust sai esimesed Malta kanakoivad ostetud (Teises postituses ma vist mainisin samuti nende suurust kui mu mälu mind petab.) ja ma ei suutnud uskuda - seal ka oli Kanaliha otsas. Kellele ja mida ma küll teinud olin? (See oli hetk kui ma surin emotsionaalselt.) Müügil olid ainult 2'te väsinud kärakat sisaldavad 600g kaaluvad väikesed kanakoiva pakid. Võrdluseks - tavaliselt kaalusid 2 koiba ca 1kg. Mul on haiglane tõmme (kana)liha vastu ja siis juhtub minuga niimoodi. Süda purustatud, peas kummitamas küsimus "Miks kaupmehed minule nii tegid? Mille eest?" ostsin 6 kanakoiba ja läksin koju kokkama.
Don't get me wrong! Kanaliha on muidugi kanaliha, aga see hetk mil ma teda hammustan, see rõõm mis mind tema mälumise ajal valdab, see teadmine kui kauaks mul jätkub ühiseid hetki lihast kubiseva koivaga koos olemiseks. Nukraks tegi teadmine, et kogu see aeg oli 200g võrra nüüdsest lühem, sest söömise ajal käib mul peast läbi ainult üks mõte :"Pleasure myself. Weep and repeat!"
Aga GMO või mitte, ise need kartulid küll pannil soojaks ei lähe!
I'M OUT ! (, ^^)
Sunday, April 11, 2010
"Mees, sa ei tea kui kiiresti ma söön !"
Ma ütlen, et Malta on ikka korralik maa. Lennujaama minnes sõitis buss lihtsalt peegliga majja sisse nii et aknad lausa purunesid. Aga ega's midagi, paneme tagurpidi käigu sisse, sirutame natuke sõrme, soovime aknast välja kõõludes ilusat päevajätku kohalikus keeles inimesele kelle tõttu olime sunnitud süütu ehitise välisfassaadi lihvima (ma otseselt küll midagi aru ei saanud mida ta rääkis, aga kindlasti ta sõnumi sisu oli üldjoontes ainult positiivne !) ja anname aga kuuma edasi! (, ^^)
Vähe sellest et bussijuhid on emotsionaalselt väga stabiilsed, neid on ühtlasi ka väga hea huumorimeelega õnnistatud ! Lõpp-peatusesse jõudes oli 6-7 liikmeline bussijuhtide grupp ühe oma kolleegidest tooli külge sidunud keda nad tänaval ringi lohistasid ja naerdes pikali lükkasid, nii et kinniseotu röökides ja siputades enam näost punasemaks väga minna ei saanud. Oh seda huumorit ma ütlen! Küsimuse peale "What did he do?" vastati :"For fun! (, ^^)" Iseenesest on jah päris naljakas eneseväärikusest täielikult ilma jääda ühes kõige turistiderohkemais kohas. Sellised naljamehed ma ütlen. ! :D
Aga 48h pärast saan ma öelda, et Eestis olin ma natuke vähem kui 2 nädalat. Kuna ma antud hetkel olen natuke ka õlut joonud, siis selletõttu olen ma natuke liigutatud sellele kõigele mõeldes mis siin selle aja jooksul tehtud sai. Küll sai pidutsetud, popsutatud, tsillitud, klubitatud, kiiiiisutatud, purxi näkku surutud(ma ei saa sellest ikka üle :D) jne. Kõik need tegevused mille ma 3 kuu jooksul wishlist'i panin, kõik sai tehtud. Mul on uskumatult väärt sõbrad ja ma tahaks teile kõigile musi teha. Enamusele ma arvatavasti olen seda juba ka teinud, aga no fuck it, mis s*tasti see uuesti! (, ^^) Ja Ranno - igal mehel ei ole selliseid sõpru kes 2 kuuks digipeegel-kaamerat laenavad! Aitähh veelkord !
Aga mu emps võttis mu siinviibimise väga lühidalt kokku :"Kui sa Maltal olid, siis sai sinuga vähemalt rääkida Skype'i kaudu, nüüd lähed hommikul välja, päev otsa oled kadunud ja öösel tuled koju magama!"
But enough of this bullshlahen:
Jala ei käi, tervet broilerit keset lennujaama kätega koopainimese moodi korraga ära järada pole mingi probleem ja lennujaama ooteruumis kivipõrandal magades äkitselt une nägemise keskelt, mille sisuks oli kubemepiirkonda nuuskiv koer, kätega vehkides üles ärgata väga paljude inimeste ees pole mingi näitaja. It's Rick James, bitch!
Vähe sellest et bussijuhid on emotsionaalselt väga stabiilsed, neid on ühtlasi ka väga hea huumorimeelega õnnistatud ! Lõpp-peatusesse jõudes oli 6-7 liikmeline bussijuhtide grupp ühe oma kolleegidest tooli külge sidunud keda nad tänaval ringi lohistasid ja naerdes pikali lükkasid, nii et kinniseotu röökides ja siputades enam näost punasemaks väga minna ei saanud. Oh seda huumorit ma ütlen! Küsimuse peale "What did he do?" vastati :"For fun! (, ^^)" Iseenesest on jah päris naljakas eneseväärikusest täielikult ilma jääda ühes kõige turistiderohkemais kohas. Sellised naljamehed ma ütlen. ! :D
Aga 48h pärast saan ma öelda, et Eestis olin ma natuke vähem kui 2 nädalat. Kuna ma antud hetkel olen natuke ka õlut joonud, siis selletõttu olen ma natuke liigutatud sellele kõigele mõeldes mis siin selle aja jooksul tehtud sai. Küll sai pidutsetud, popsutatud, tsillitud, klubitatud, kiiiiisutatud, purxi näkku surutud(ma ei saa sellest ikka üle :D) jne. Kõik need tegevused mille ma 3 kuu jooksul wishlist'i panin, kõik sai tehtud. Mul on uskumatult väärt sõbrad ja ma tahaks teile kõigile musi teha. Enamusele ma arvatavasti olen seda juba ka teinud, aga no fuck it, mis s*tasti see uuesti! (, ^^) Ja Ranno - igal mehel ei ole selliseid sõpru kes 2 kuuks digipeegel-kaamerat laenavad! Aitähh veelkord !
Aga mu emps võttis mu siinviibimise väga lühidalt kokku :"Kui sa Maltal olid, siis sai sinuga vähemalt rääkida Skype'i kaudu, nüüd lähed hommikul välja, päev otsa oled kadunud ja öösel tuled koju magama!"
But enough of this bullshlahen:
Jala ei käi, tervet broilerit keset lennujaama kätega koopainimese moodi korraga ära järada pole mingi probleem ja lennujaama ooteruumis kivipõrandal magades äkitselt une nägemise keskelt, mille sisuks oli kubemepiirkonda nuuskiv koer, kätega vehkides üles ärgata väga paljude inimeste ees pole mingi näitaja. It's Rick James, bitch!
Thursday, March 11, 2010
bidibodi bidibu
Kuidas elada endaga kui sa oled ebakompetentne ja ei kõlba enamvähem mitte-millekski ehk kuidas teha obsessed Maltalast - Irina tuli trennist koju ja esimese asjana hakkas kiruma Tae Kwon Do liidu uut presidenti, kes on oma uuest ametist ja sellega kaasnevast võimust nii vaimustuses, et viib kogu aeg erinevaid muudatusi läbi. Viimane muudatus jätab Irina rahvusvahelise võistkonna valimise nimekirjast välja. Seda mitte halbade võitlusoskuste pärast, vastupidi - ta on olnud rahvusvahelise meeskonna liige eelmisest aastast alates - vaid sellepärast et uue teerajaja ettekirjutiste järgi tuleb vahetada kaitsevahendite brändi. Treenijate enda raha eest muidugi. Ja kõik, kes ei oma uue kohustusliku brändi tooteid, võistkonda ei pääse. Põhjenduseks öeldi "See ei ole karneval. Dsüüss!". Mitte, et võistluse ajal sulle keegi kätt püksi pistma hakkaks ja veenduks kas tegu on Nike'i või Adidase alukatega. Ja nüüdsest ei moodusta rahvusvahelise võistkonna enam võitlejate paremik, vaid need kellel rahakott paksem ja kes saavad lubada endale uuesti 500.-eurot kulutamist varustuse peale, mis neil reaalselt juba eelnevalt soetatud on. Lihtsalt, seekord tuleb nö "õige" bränd osta. Ainuke lohutus Irinale oli see, et nüüd nad saavad rahvusvahelist meeskonda kohalikel võistlustel häbistada ja neile seal tappa anda ! :P
Aga nüüd ma olen juba kaua-kaua koolis käinud. Loengud on väga ägedad. Käid kohal, tsillid, paned isegi tühja mõnikord, sülitad lakke ja oled niisama lahe, sest kõik on nii kerge ja arusaadav. Seda senikaua kuni ühel hetkel jagatakse kodutöid. Ülesandeid, mis erinevad kardinaalselt tunnis õpitust. Toome mitte ühe, vaid lausa 2 näidet. Programmeerimise praktikumis harjutame 2 arvu kokkuliitmist ja koduülesandeks on teha Tetrise mäng. Enterprise I.T. Planning loengus vaatame slaide, mis räägivad erinevate ettevõtte it-lahenduste plussidest ja miinustest ja koduülesandeks on teha reaalselt töötav süsteem väljamõeldud ettevõttele. Check-list mida koduülesanne täitma peab on poolteist A4 paberit. No reavahe oli jah tavalisest veidi suurem, aga see pole oluline !
Mine või dušši alla jälle nutma eksole. (Mitte, et sealne surve vahepeal kuidagi paranenud oleks...)
Aga eksamite toimumisaegade moodustamise kohta öeldi "we'll take your request into consideration" ja loodetavasti saab Eestisse lõplikult laivi lennata juunikuu esimesel poolel ja siis... oii... ehk What has 2 thumbs and doesn't give a crap !? It's Rick James! How you doin'!?
Aga nüüd ma olen juba kaua-kaua koolis käinud. Loengud on väga ägedad. Käid kohal, tsillid, paned isegi tühja mõnikord, sülitad lakke ja oled niisama lahe, sest kõik on nii kerge ja arusaadav. Seda senikaua kuni ühel hetkel jagatakse kodutöid. Ülesandeid, mis erinevad kardinaalselt tunnis õpitust. Toome mitte ühe, vaid lausa 2 näidet. Programmeerimise praktikumis harjutame 2 arvu kokkuliitmist ja koduülesandeks on teha Tetrise mäng. Enterprise I.T. Planning loengus vaatame slaide, mis räägivad erinevate ettevõtte it-lahenduste plussidest ja miinustest ja koduülesandeks on teha reaalselt töötav süsteem väljamõeldud ettevõttele. Check-list mida koduülesanne täitma peab on poolteist A4 paberit. No reavahe oli jah tavalisest veidi suurem, aga see pole oluline !
Mine või dušši alla jälle nutma eksole. (Mitte, et sealne surve vahepeal kuidagi paranenud oleks...)
Aga eksamite toimumisaegade moodustamise kohta öeldi "we'll take your request into consideration" ja loodetavasti saab Eestisse lõplikult laivi lennata juunikuu esimesel poolel ja siis... oii... ehk What has 2 thumbs and doesn't give a crap !? It's Rick James! How you doin'!?
Monday, March 1, 2010
1 rumm koolaga palun !
Tulin just pesust. Kuna sealt kraanist tulev nn "surve" millega mind õnnistatud on, on nagu kurb ja abitu nire mille iga piisk on loetud, siis pesemise ajal jõuab mu pea igasugu mõttetegevusi läbi vändata. Oletame et teil on kruus mis on vett täis. Te hakkate seda aeglaselt kallutama ja ühel hetkel hakkab vesi vaikselt-vaikselt äärt-mööda alla nirisema. Nüüd kujutage ette et kruus on duššiotsik ja need tilgakesed mis kruusi põhjalt ükshaaval alla kukuvad on teie surve millega te peate pead pesema. Ma alguses olin enam kui kindel, et midagi peab katki olema, aga no kus sa sellega...
Mõtisklesin laupäeva õhtu üle, sest siis olime seltskonnaga Tiina juures ja tegime süüa. Hiljem, kui kõht oli risottost ja õunakoogist täis saanud, hakkasime rääkima kultuuridevahelistest erinevustest ja tuli välja, et Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis on prostitutsioon legaalne. Aga Soomes? Hehee, nemad peavad Eesti illegaalsetes puhkekeskustes roose noppimas käima. Elagu majandus ! :D Aga Tšehhis pole prostitutsioon lihtsalt legaalne, vaid midagi enamat - seal saab menüüd sirvida nii tudeng, kellel on just palgapäev olnud, kui ka kultuurist lugupidav ja elamust otsiv edukas ärimees. Ehk allhanke esitades leiab alltöövõtjaid juba 300.- euro eest, aga soovides pettumuse asemel kvaliteetseid elamusi kogu eluks, tuleb õhtu eest välja käia vähemalt 3000.- eurot. Ehk renditakse õhtuks endale väga haritud, kaunis ja mitmeid võõrkeeli rääkiv eliitprostituut, kellega saab soovi korral näiteks teatrisse minna. No rentida eliitprost ja temaga teatrisse minek on muidugi sama hea kui rentida päevaks Bentley, maja ette seisma panna ja tiiru tegemise asemel kodus teleka ees õlut juua. Jah, ma saan aru et kui mul raha on nii palju, siis on ükskõik mille peale ja kuidas seda laristatakse, aga siis tekib küsimus et miks mul maja ees 24/7 ilusat, haritud ja mitmeid võõrkeeli rääkivat Bentleyt pole.
Ja mis mind muigama pani oli see, et Tšehhi Vabariigis ei maksta prostituutide pealt makse. Ei maksta sellepärast, et seal ei maksta üldse makse! :D No legaalse puskari pealt ikka makstakse. Vist. Tegelikult on lugu nii, et 2 valitsuse liiget on kristlased kes ütlevad et see raha on räpane ja nemad seda ei soovi. Ütle veel et kõik Jakobsonid on kaksikud.
Nii et kui toru liiga valusaks muutub, siis hüüame kõik koos Nazdravi ! ehk terviseks ja paneme Tšehhi poole punuma, ümisedes samal ajal viisijuppi 'Maa tuleb täita lastega ja laste-laste-lastelastega' !
Vot sellised seiklused vannitoast.
Siiralt lootma jäädes et mu ema käesolevat sissekannet ei loe,
S.
Mõtisklesin laupäeva õhtu üle, sest siis olime seltskonnaga Tiina juures ja tegime süüa. Hiljem, kui kõht oli risottost ja õunakoogist täis saanud, hakkasime rääkima kultuuridevahelistest erinevustest ja tuli välja, et Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis on prostitutsioon legaalne. Aga Soomes? Hehee, nemad peavad Eesti illegaalsetes puhkekeskustes roose noppimas käima. Elagu majandus ! :D Aga Tšehhis pole prostitutsioon lihtsalt legaalne, vaid midagi enamat - seal saab menüüd sirvida nii tudeng, kellel on just palgapäev olnud, kui ka kultuurist lugupidav ja elamust otsiv edukas ärimees. Ehk allhanke esitades leiab alltöövõtjaid juba 300.- euro eest, aga soovides pettumuse asemel kvaliteetseid elamusi kogu eluks, tuleb õhtu eest välja käia vähemalt 3000.- eurot. Ehk renditakse õhtuks endale väga haritud, kaunis ja mitmeid võõrkeeli rääkiv eliitprostituut, kellega saab soovi korral näiteks teatrisse minna. No rentida eliitprost ja temaga teatrisse minek on muidugi sama hea kui rentida päevaks Bentley, maja ette seisma panna ja tiiru tegemise asemel kodus teleka ees õlut juua. Jah, ma saan aru et kui mul raha on nii palju, siis on ükskõik mille peale ja kuidas seda laristatakse, aga siis tekib küsimus et miks mul maja ees 24/7 ilusat, haritud ja mitmeid võõrkeeli rääkivat Bentleyt pole.
Ja mis mind muigama pani oli see, et Tšehhi Vabariigis ei maksta prostituutide pealt makse. Ei maksta sellepärast, et seal ei maksta üldse makse! :D No legaalse puskari pealt ikka makstakse. Vist. Tegelikult on lugu nii, et 2 valitsuse liiget on kristlased kes ütlevad et see raha on räpane ja nemad seda ei soovi. Ütle veel et kõik Jakobsonid on kaksikud.
Nii et kui toru liiga valusaks muutub, siis hüüame kõik koos Nazdravi ! ehk terviseks ja paneme Tšehhi poole punuma, ümisedes samal ajal viisijuppi 'Maa tuleb täita lastega ja laste-laste-lastelastega' !
Vot sellised seiklused vannitoast.
Siiralt lootma jäädes et mu ema käesolevat sissekannet ei loe,
S.
Wednesday, February 24, 2010
The Sun Challenge
Enam paremat korterikaaslast ei oleks küll osanud soovida.
Irina tuli trennist ja jutustasime kuidas mõlemad päeval päevitamas käisime. Kuna me mõlemad hindame seda tegevust, siis tuli idee teha päevitamise-võistlus.
Reeglid on järgmised:
1h = 1 punkt
45min = 0.75 punkti
30min = 0.5p punkti
15min = 0.25 punkti
Vahepealsed päevitamised, nt 13min. päikese käes, arvesse ei lähe - tuleb näidata enesedistsipliini ja korralikult aeg olla või punkist suu puhtaks pühkida ja petmist ei tohi olla ! (Väga halb)
Algus : 25.02.2010
Lõpp : 20.06.2010
Irina ja Mart
P.S. - punktid märgitakse kalendrisse.
Leping mõlema allkirjaga on magnetitega külmiku küljes.
Let the pwning begin ! (, ^^)
Irina tuli trennist ja jutustasime kuidas mõlemad päeval päevitamas käisime. Kuna me mõlemad hindame seda tegevust, siis tuli idee teha päevitamise-võistlus.
Reeglid on järgmised:
1h = 1 punkt
45min = 0.75 punkti
30min = 0.5p punkti
15min = 0.25 punkti
Vahepealsed päevitamised, nt 13min. päikese käes, arvesse ei lähe - tuleb näidata enesedistsipliini ja korralikult aeg olla või punkist suu puhtaks pühkida ja petmist ei tohi olla ! (Väga halb)
Algus : 25.02.2010
Lõpp : 20.06.2010
Irina ja Mart
P.S. - punktid märgitakse kalendrisse.
Leping mõlema allkirjaga on magnetitega külmiku küljes.
Let the pwning begin ! (, ^^)
Sunday, February 21, 2010
when will you shut up and when will we go...
"Sa kihutad, järelikult oled seksuaalselt rahuldamata." - kui selle hiilgava mõttetera väljakäinud ebakompetentne psühholoog peaks juhuslikult Maltale tulema, siis kannaks temapoolt tulnud järjekordne suurepärane üllitis umbes sellist pealkirja - "Oi oi. Terve Malta elanikkond näeb suguelundeid ainult telekast - kihutavad."
Siinsed autojuhid on lihtsalt tegijad. Enamuse neist saab jaotada stereotüüpidesse: värskelt loa saanud nõrk ja saamatu möku, kes näitabki suunda liikluses; õige mees, kelle jaoks anna teed- ja stoppmärgid on nõrkadele - tema ei ole nõrk; Dj Schumacher, kes kurvi minnes vähemalt ühe rehvi peab kägisema saama oma pool allalastud aknaga et kõik ikka kuuleksid tema autost kostuvat "Edward Maya - Stereo Love" hitt-tümakat; ja muidugi minu isiklik lemmik - isik, kes on müra ühiskonnas. Seda muidugi mitte sellisel juhul kui ta oma libiseva genekarihmaga pool-roostes rimakat bituumenipressi inimeste vahel piirajasse ei lase ja peale 25km/h saavutamist, esimese käigu peeneks laskmise näol, käigukasti käristadest 2'st käiku sisse ei vägista.
Selliseid nähes on tunne nagu pissiks püksi - nii mõnus ja soe (, ^^)
Hommikul tsillisime Irinaga köögis ja mõnitasime jälle kohalikke. Rääkisime seekord nende toitumisharjumustest. Mina rääkisin sellest kuidas restoranis hommikuti kartulikrõpse hommikusöögiks serveeritakse ja kuidas poest 18 pudelit 1.5l coca-colat pudelit korraga pole mingi probleem osta. Minu kallis Bulgaariast pärit korterikaaslane rääkis kuidas üks järjekordne suure kondiga ajuhiiglane ennast 2 nädalat treeninglaagri jaoks näljutas, pidas dieeti enda arust, ja siis laagris hommikusöögi ajal meeletus koguses Nutella võipse näost sisse ajas ja lõpuks Irina Nutellale samuti käpa peale pani. Ütles, et tahtis heas vormis olla treeninglaagri jaoks vms, samal ajal kurtes kui raske elu on.
Üldiselt ma ei saa aru inimestest kes kurdavad kui nõme ja halb on paks olla, aga mitte midagi selle probleemi lahendamiseks ette ei võta. Kõige parem on muidugi see kui peale "ma olen nii paks"-ütlemist tuleb lõpmatu "ei ole"-"olen" dialoog sõprade seltsis. No kurat. Ju siis pole ikka piisavalt paks et trenni ei lähe. Aga näe, ikka vingub ! Selles mõttes, et sa ei lähe magama 60kg ja ei ärka hommikul üles 150kg. Vahepealsel teekonnal käib külas 70kg, 80kg, 90kg, 100kg, 110kg, 120kg, 130kg ja 140kg. Kui sa oled 70kg - okei, läks eilne sünnipäev vähe käest ära, aga no kui sa oled juba 90kg ja püksid isegi seebiga jalga ei lähe, siis peaks ehk mõtlema hakkama, et äkki viga ei olegi kaalus. Ja enamusel see asi ei ole geenides. Pigem heas burxiisus. A'la Burger Kingis või Mäkis käies näeb seal alati kedagi kelle kohta võiks öelda, et tema näol olev kaste sobib sinna nii hästi, nagu oleks tegu kaasasündinud boonusega ja ühtlasi ongi need itkurid nemad, kes oma raske elu üle kurdavad.
Uuhhh, söögist mõtlemine teeb mind alati näljaseks ja kõhu tühjaks. Peabki kana pannile käima panema.
Eat ya later,
/-S-/
Siinsed autojuhid on lihtsalt tegijad. Enamuse neist saab jaotada stereotüüpidesse: värskelt loa saanud nõrk ja saamatu möku, kes näitabki suunda liikluses; õige mees, kelle jaoks anna teed- ja stoppmärgid on nõrkadele - tema ei ole nõrk; Dj Schumacher, kes kurvi minnes vähemalt ühe rehvi peab kägisema saama oma pool allalastud aknaga et kõik ikka kuuleksid tema autost kostuvat "Edward Maya - Stereo Love" hitt-tümakat; ja muidugi minu isiklik lemmik - isik, kes on müra ühiskonnas. Seda muidugi mitte sellisel juhul kui ta oma libiseva genekarihmaga pool-roostes rimakat bituumenipressi inimeste vahel piirajasse ei lase ja peale 25km/h saavutamist, esimese käigu peeneks laskmise näol, käigukasti käristadest 2'st käiku sisse ei vägista.
Selliseid nähes on tunne nagu pissiks püksi - nii mõnus ja soe (, ^^)
Hommikul tsillisime Irinaga köögis ja mõnitasime jälle kohalikke. Rääkisime seekord nende toitumisharjumustest. Mina rääkisin sellest kuidas restoranis hommikuti kartulikrõpse hommikusöögiks serveeritakse ja kuidas poest 18 pudelit 1.5l coca-colat pudelit korraga pole mingi probleem osta. Minu kallis Bulgaariast pärit korterikaaslane rääkis kuidas üks järjekordne suure kondiga ajuhiiglane ennast 2 nädalat treeninglaagri jaoks näljutas, pidas dieeti enda arust, ja siis laagris hommikusöögi ajal meeletus koguses Nutella võipse näost sisse ajas ja lõpuks Irina Nutellale samuti käpa peale pani. Ütles, et tahtis heas vormis olla treeninglaagri jaoks vms, samal ajal kurtes kui raske elu on.
Üldiselt ma ei saa aru inimestest kes kurdavad kui nõme ja halb on paks olla, aga mitte midagi selle probleemi lahendamiseks ette ei võta. Kõige parem on muidugi see kui peale "ma olen nii paks"-ütlemist tuleb lõpmatu "ei ole"-"olen" dialoog sõprade seltsis. No kurat. Ju siis pole ikka piisavalt paks et trenni ei lähe. Aga näe, ikka vingub ! Selles mõttes, et sa ei lähe magama 60kg ja ei ärka hommikul üles 150kg. Vahepealsel teekonnal käib külas 70kg, 80kg, 90kg, 100kg, 110kg, 120kg, 130kg ja 140kg. Kui sa oled 70kg - okei, läks eilne sünnipäev vähe käest ära, aga no kui sa oled juba 90kg ja püksid isegi seebiga jalga ei lähe, siis peaks ehk mõtlema hakkama, et äkki viga ei olegi kaalus. Ja enamusel see asi ei ole geenides. Pigem heas burxiisus. A'la Burger Kingis või Mäkis käies näeb seal alati kedagi kelle kohta võiks öelda, et tema näol olev kaste sobib sinna nii hästi, nagu oleks tegu kaasasündinud boonusega ja ühtlasi ongi need itkurid nemad, kes oma raske elu üle kurdavad.
Uuhhh, söögist mõtlemine teeb mind alati näljaseks ja kõhu tühjaks. Peabki kana pannile käima panema.
Eat ya later,
/-S-/
Subscribe to:
Posts (Atom)
