No Sir! Ma ei taha tegelikult kah Maltale normaalse inimese kombel ühtegi korda jõuda! Nõup! Äkää, seda küll mitte!
Mõtlesin selle üle kui kaval mees ma viimased 2 kuud olen ja ostsin meeletus koguses kuivaineid endale kaasa. Ca 3-4 kg eest Maggie kartulipulbri pakke on ikka PÄRIS palju kui mõelda sellele, et üks pakk kaalub 42g. Aga kuna ma olen, järelikult ma mõtlen! (Teoorias) - siis ei olnud ju tagasitulles vaja checked-baggage eest lisatasu hakata maksma ja saab ju kogu tavaari spordikotti suruda, sest Eestisse tulles ei kaalutud ega kontrollitud käsipagasi suurust ühtegi korda. 11 king size Tuplat, terve p*rsetäis kiirkartulipudru pakke, kohvi, 3 Milka suurt pähklitega shokolaadi, paar väiksemat Kalevi shoksi ja kärab küll. Kogu kaaluks lubatud 10kg asemel 17.8 kg. Nüüd tõmban pöidlaga nina rullnoka kombel ülesse ja ütlen :"Numaalne värk no!" Enivei, kuna liblikad kõhus säutsusid suurepärase idee üle saata osad asjad ikkagi pakiga, seda eriti sellepärast et odavlennufirmadel on lisakilo 20 poundi (!), siis minu pangakonto õnneks me otsustasime Eestist mõned asjad ikkagi pakiga saata. Lõppkokkuvõttes jäi spordikoti kaaluks umbes 12kg.
Peale lätlaste maale jõudmist asusime lennujaamas kontrolli läbima, aga enne turvaväravaid, oh seda rõõmu neid märgates, oli üks onu ja tädi, kelle kõrval oli maas, võta näpust, kaal. Viisakalt paluti kott panna minul ja Tiinal kaalu peale. 11.8kg on my tab! mille peale öeldi "Both of you need to loose 1kg, I don't care how!" Super! Läksime siis nurgataha ja hakkasime kottide sisu tühjendama. Fliis, 2 t-särki, maika selga ja las higistama hakkamine alata! Läpakalaadija püksi, Draakoni kommipakk järgi ja voilaa - oligi 9.95kg kogupagasi kaal.
Väravate juures passides hilines meie lend 3h ja Tiina mainis vahepeal "Nii tore, et me üksi ei ole!" Ja peab tõdema - see on täiesti tõsi. Nii mõnus ja rahulolev tunne tekib kui enda ümber saab näha inimesi, kel läheb paralleelselt sama s*tasti kui sinul.
Aga Londonisse jõudes ootas ees ca 20h tsill, mis iseenesest nii hull ei olnudki, sest lend hilines 3h, kivipõrandal tuli üllatavalt magus uni mis kestis 8h, ajasin kohvikus autoga inimesi alla (GTA'd mängisin) ja tuligi uuesti protsessi kordama hakata. Seekord enne lennukipeale minemist kotti kaaluma ei pidanud, küll aga pakkus rõõmu üks töötaja kes veendus, et käsipagas on ikka lubatud piirides. Litsusin aga koti kokku ja surusin (No tõesti, ma pidin seda suruma sinna!) kolmveerand kotist raamidesse ja küsisin rahulolevalt "Is it necessary to push it all the way in?", "No, it's okay!". Õnnelikult jõudsime Maltale ja lennujaamas nägime õppejõudu, kes meid San Gwann'i (Oota korraks! Kuidas me seda korralikult hääldasimegi? 'San Dšuann' mitte 'San Kvann' - kui algselt lugedes läks hääldus pussu, siis loe aga uuesti ja seekord õigesti!) ära viskas. Ja kuna taksosõit maksab 20 euri, siis iseenesest oli see temapoolne kena žest meie suhtes päris mainimisväärne kokkuhoid.
Mu eilne päev, see oli nii jube. No tõesti, väga halb päev oli! Kuna külmikus oli ainult 6 muna ja väsinud olekuga võipakk järgi, siis pidin poodi minema. Ostsin tavalisi asju nagu ikka ja loomulikult läksin ka liharetkele. Läksin esimesse poodi kust kalkunit tavaliselt ostan. Ei olnud! EI OLNUDKI KALKUNIT! Suurepärase maitsega SUUURED kalkunikoivad olid otsas. (Ma hakkasin kurvaks muutuma.) No okei, eelmine kord olid ka otsas, ostan siis uuesti 4 eurose poolteistkilo kaaluva lambaliha hautamiseks. Aga... seda ka ei olnud. Mis mõttes? (Muutusin veel rohkem kurvemaks.) Mõtlesin kõrgilt endamisi "Fain, ma ei osta siit üldse midagi, vaid lähen hoopis teise poodi!" ja läksingi oma esimesse poodi kust sai esimesed Malta kanakoivad ostetud (Teises postituses ma vist mainisin samuti nende suurust kui mu mälu mind petab.) ja ma ei suutnud uskuda - seal ka oli Kanaliha otsas. Kellele ja mida ma küll teinud olin? (See oli hetk kui ma surin emotsionaalselt.) Müügil olid ainult 2'te väsinud kärakat sisaldavad 600g kaaluvad väikesed kanakoiva pakid. Võrdluseks - tavaliselt kaalusid 2 koiba ca 1kg. Mul on haiglane tõmme (kana)liha vastu ja siis juhtub minuga niimoodi. Süda purustatud, peas kummitamas küsimus "Miks kaupmehed minule nii tegid? Mille eest?" ostsin 6 kanakoiba ja läksin koju kokkama.
Don't get me wrong! Kanaliha on muidugi kanaliha, aga see hetk mil ma teda hammustan, see rõõm mis mind tema mälumise ajal valdab, see teadmine kui kauaks mul jätkub ühiseid hetki lihast kubiseva koivaga koos olemiseks. Nukraks tegi teadmine, et kogu see aeg oli 200g võrra nüüdsest lühem, sest söömise ajal käib mul peast läbi ainult üks mõte :"Pleasure myself. Weep and repeat!"
Aga GMO või mitte, ise need kartulid küll pannil soojaks ei lähe!
I'M OUT ! (, ^^)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment