"Sa kihutad, järelikult oled seksuaalselt rahuldamata." - kui selle hiilgava mõttetera väljakäinud ebakompetentne psühholoog peaks juhuslikult Maltale tulema, siis kannaks temapoolt tulnud järjekordne suurepärane üllitis umbes sellist pealkirja - "Oi oi. Terve Malta elanikkond näeb suguelundeid ainult telekast - kihutavad."
Siinsed autojuhid on lihtsalt tegijad. Enamuse neist saab jaotada stereotüüpidesse: värskelt loa saanud nõrk ja saamatu möku, kes näitabki suunda liikluses; õige mees, kelle jaoks anna teed- ja stoppmärgid on nõrkadele - tema ei ole nõrk; Dj Schumacher, kes kurvi minnes vähemalt ühe rehvi peab kägisema saama oma pool allalastud aknaga et kõik ikka kuuleksid tema autost kostuvat "Edward Maya - Stereo Love" hitt-tümakat; ja muidugi minu isiklik lemmik - isik, kes on müra ühiskonnas. Seda muidugi mitte sellisel juhul kui ta oma libiseva genekarihmaga pool-roostes rimakat bituumenipressi inimeste vahel piirajasse ei lase ja peale 25km/h saavutamist, esimese käigu peeneks laskmise näol, käigukasti käristadest 2'st käiku sisse ei vägista.
Selliseid nähes on tunne nagu pissiks püksi - nii mõnus ja soe (, ^^)
Hommikul tsillisime Irinaga köögis ja mõnitasime jälle kohalikke. Rääkisime seekord nende toitumisharjumustest. Mina rääkisin sellest kuidas restoranis hommikuti kartulikrõpse hommikusöögiks serveeritakse ja kuidas poest 18 pudelit 1.5l coca-colat pudelit korraga pole mingi probleem osta. Minu kallis Bulgaariast pärit korterikaaslane rääkis kuidas üks järjekordne suure kondiga ajuhiiglane ennast 2 nädalat treeninglaagri jaoks näljutas, pidas dieeti enda arust, ja siis laagris hommikusöögi ajal meeletus koguses Nutella võipse näost sisse ajas ja lõpuks Irina Nutellale samuti käpa peale pani. Ütles, et tahtis heas vormis olla treeninglaagri jaoks vms, samal ajal kurtes kui raske elu on.
Üldiselt ma ei saa aru inimestest kes kurdavad kui nõme ja halb on paks olla, aga mitte midagi selle probleemi lahendamiseks ette ei võta. Kõige parem on muidugi see kui peale "ma olen nii paks"-ütlemist tuleb lõpmatu "ei ole"-"olen" dialoog sõprade seltsis. No kurat. Ju siis pole ikka piisavalt paks et trenni ei lähe. Aga näe, ikka vingub ! Selles mõttes, et sa ei lähe magama 60kg ja ei ärka hommikul üles 150kg. Vahepealsel teekonnal käib külas 70kg, 80kg, 90kg, 100kg, 110kg, 120kg, 130kg ja 140kg. Kui sa oled 70kg - okei, läks eilne sünnipäev vähe käest ära, aga no kui sa oled juba 90kg ja püksid isegi seebiga jalga ei lähe, siis peaks ehk mõtlema hakkama, et äkki viga ei olegi kaalus. Ja enamusel see asi ei ole geenides. Pigem heas burxiisus. A'la Burger Kingis või Mäkis käies näeb seal alati kedagi kelle kohta võiks öelda, et tema näol olev kaste sobib sinna nii hästi, nagu oleks tegu kaasasündinud boonusega ja ühtlasi ongi need itkurid nemad, kes oma raske elu üle kurdavad.
Uuhhh, söögist mõtlemine teeb mind alati näljaseks ja kõhu tühjaks. Peabki kana pannile käima panema.
Eat ya later,
/-S-/
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment